Mai lõpp

Ega ei ole vaja kirja panna, et mai lõpp on see kõige kiirem aeg. Nagu Thela elutargalt märgib - naat ei jookse kuhugi ja natuke peab ka ringi vaatama. Toomingad lõpetasid juba nädal tagasi, õite ilu oli vaevu kolmeks päevaks. Sireleid tõin hunniku tuppa vaasi, et needki märkamata ära ei õitseks.
Aga praegused õitsejad:

Pune, sort teadmata. Ega ta küll ei õitse, aga see ei ole ka oluline.

Koldnõgese kultivar Herman`s Bride.

Floks Crackerjack.

Ühelgi mu hostal pole nime.

Mõõl, taas nimetu. Palju neid mõõlu üldse nimega on?

Lamav mailane alustab õitsemist.

Üks mu kahest tulbisordist - Angelique.

Ülane, ei mingeid peenemaid määramisi...

Kullerkupp, saadud ühelt ära kolinud vanaproualt. Ma arvan, et täitsa tavaline.

Bergeenia, saadud koos majaga. Ka tavaline.

Kakar,veel tavalisem.

Ahtalehine pojeng, mis peale kaheksat aastat vaeva ja valu on lõpuks vist sobivale kohale saanud.

Roosa priimula, lihtsalt, et ma ei unustaks, et kuskil peenras on ka selline olemas.

la

VIHMA TAHAKS

Tahaks vihma jah, aga mitte sellepärast, et peenrad kastmata oleks, vaid seepärast, et toas ei saa enam karkudeta liikuda. Viimase paari päeva hoovihmad ei ole ikka piisav põhjus tuppa jääda ja tubaste asjadega tegelda. Nüüd on seis selline, et kui mööda sõitvad kolleegid tahtsid peldiku kasutamise luba, pidi häbi juba silmanägemise ära võtma - eks sa seleta linnatibidele, et tegelikult sa ikka kaks korda aastas harid ka selle ruumi puhtaks, jõuluks juba oli, nüüd on jaaniks plaanis...

Aga kiire on tõepoolest, iga aeda omav inimene teab isegi. Taas on uued taimed istutatud sinna, kuhu nad mitte mõeldud ei olnud, aga kaua neid pigistavates pottides hoida. Saidki taas juuri sirutama sinna, kus vähegi veel ruumi oli, sest no millal ükskord peenart juurde teha jõuab, olemas olevad alles lõpuni üle käimata.

Algne plaan oli üles panna kõigi õitsejate pildid jutti, ka sellest mõttest on vaid unistus järgi. Natrsissid on pea õitsenud, toomingad samuti. Õiget pilti ei jõudnud teha ühestki. Noh,ega ei ole ka teab mis õnnetus, sorte ega nimesid ei tea ma neil nagunii.

Aga üritada ikka võib, olgu või nädalake takkajärgi.

Brunnera ``Variegata``. Huvitav, teod teda seni väga ei kimbuta, kuigi muidu paistab neile sel aastal kõik minevat. 

Brunnera ``Jack Frost``. Või vähemasti selle nime all ostetud, tegelikult on neid hõbedasi sorte ju rohkem ka, nii et ega ma sada prossa kindel küll ei ole.

Kopsurohi, kelle liignimes oli justkui mingi naisterahvaga tegemist? Kuna ta aastaid põdes, siis olin ma vahepeal valmis ta komposti saatma, nii on juba nimigi meelest läinud. Nüüd aga sai vist õigele kohale, igatahes sel aastal päris kena.

Nabaseemnik - kena ja armas. Natuke ringi ronida tahab, aga väga hullu ka pole. Vahest võikski teda pisut laiemalt olla.

Kevad-adoonis, vähemalt minu teada. Elab minu juures ka juba mitu aastat, eriti ei paljune, aga kaduma pole ka läinud.

Minu ainus lumeroos. Taas nimed teadmata, aga igatahes üsna hiline õitseja. Lehed nahkjad.

Ja ainus vähegi selgelt välja tulnud nartsissi pilt.

Mul on vähe sibullilli.. Kunagi ostsin hunniku tulbisibulaid, kui need aastaga kadunud olid, siis  loobusin. Nii et hetkel elab minu juures umbes 7 sorti nartsisse ja vaid 2 sorti tulpe, need ka selleks, et keegi ikka kevadel õitseks. Miks nii? Rohkem, kui sibulate võimalik kadumine häirib mind nende õitsemise järgne aeg, mil õisi enam pole, pealseid aga on hullusti. Oota siis, millal lõpuks on aeg nad maha lõigata... Püsikud peale õitsemist mind miskipärast eriti ei häiri.

Muud loomad:

Esimene 25 kraadise soojaga päev, tõsi küll äikseeelse soojaga. Tomatid said kasvuhoonesse, avamaa kurgid hakkavad toas mullast paistma.

Taimehaigus

Ei tea, kas see tuleb vanusest või kurnatuse astmest, aga sel aastal on kuidagi eriti mõnus taimedega jännata. Kuigi kasvavad nad õige visalt.
Tasapisi võib juba inventuuri ka tegema hakata.
Õnneks on alles eelmise aasta hilissügisel (no ikka allahinnatult, sellepärast nii hilja) ostetud kobar-lursslill, astilbe `Perkeo` ja ka eriline lobeelia, kelle pärast ma enim muretsesin.
Aga kadunuid on ka:
kaks käokannust (mis on üllatus),
maasapp (mis ei ole eriline üllatus),
sininukk (mis ei ole ka üllatus, sest tema ei olnud mitte esimene omataoline, kes talvele vastu ei pidanud, ju siis sininukk lihtsalt minu aias ei kasva),
Arkwrithi tulinelk (mis ei ole ka üllatus, sest tema oli juba postiga saabudes ütlemata nirus seisus),
hosta (mille võis tegelikult ka vares tuuri panna).
Kahtlases seisus on paar kõrrelist, aga kuna ka nemad on eelmise aasta uustulnukad, siis ei oska arvata, millal nad üldse peaks elumärki andma.
Esimesed viis kadunukest said muretsetud eelmisel aastal Repsu taimetalust. Ega väga suureks ei saa kahju lugeda ka selle taimetootja raames, sest kokku tellisin sealt pea 30 taime ja ülejääänud on alles. Saabusid nad kõik elusa ja tervena, pigem siis ikka talvitumise probleemid.

Aga et ikka on vaja taimi juurde vedada, ükskõik, kui sageli ka ei mõtle, et seda enam ei tee, siis võib öelda, et selle aasta esimene hunnik on kohal. Lätimaalt, Sigulda laadalt ja Baltezarest. Väike ülevaade, et oleks, mille järgi vajadusel kadunukesi tuvastada.

Hortensia - ei liiki, ei sorti. Aga eks ta üks laialehine ole.

Virgiina männasmailane (Veronicastrum virginicum) `Erica`. Mulle sedasorti taeva suunas spurtivad taimed meeldivad.

Oivaline salvei (Salvia x superba) `Merleu Rose`.

Kilpleht (Darmera, syn. Peltiphyllum)

Infot oligi vaid nii palju, et priimula. Aga nii ilus kollane, kuidas ostmata jätta?

Lisaks tassisin Baltezarest koju kokku 8 elupuud, mis olid mõnes mõttes halastusost. Need nägid nii õnnetud välja, pottides üle kasvanud, kõslisevad kuivad... eks neid muiudgi jäi sinna maha veel hulgi.

Järgmised taimed pole enam Lätimaalt. 

Esimene nartsiss, kes minu peenras õitsema hakkas. Arvatavalt on tal mingi sort ikka ka, aga see on aja jooksul kaduma läinud, nagu kõigi mu sibullillede puhul.

Ema aiast toodud kevadine õitseja, mis enamustes aedades kevadeti iluleb.

Lumeroos - aga vot mis liik või mis sort? Seda oleks huvitav teada. Igatahes alustab ta alles praegu õitsemist.

Mida Sigulda kohta öelda? Kena oli muidugi - natuke väiksem laat kui eeldasin, aga ilm oli ilus ja päev läks kasvõi puhkuse mõttes asja ette. Kui sinna kunagi veel minna, siis tasub enne kindlasti aega võtta ja oma soovid vähe täpsemaks saada, siis vast olnuks lihtsam. 

MINU AED JA MUUD LOOMAD

Minu aed laiub ümber 1927 aastal ehitatud kollase puumaja, mille me ostsime nüüdseks juba kümme aastat tagasi. Selle kümne aastaga on siin mõndagi muutunud, kolinud on peenrad ja teed, piirid ja vaated. Valmis pole midagi. Igal aastal tahaks midagi ümber teha, juurde rajada või harva ka ära koristada.

Esimestel aastatel tahtsin kõike korraga - lilli, põõsaid, puid ja jälle lilli. Ega saanud aru, et kui need kõik juba on, siis miks ikkagi ilus ei ole? Tänaseks olen pisut targem, olen ära õppinud, et õitest on palju olulisemaid asju - et taimed oleksid terved, kobedas pinnases, õigel taustal ja õige naabri kõrval. Kui ma veel selle ära õpin, millised on need õiged taustad ja naabrid, saab küllap aiast lõpuks ka aed.

Blogis hakkan ajama tavalist aiajuttu, heietama plaanide üle ja virisema siis, kui selleks tuju. Ühtlasi plaanin enda jaoks kirja panema lisandunud taimi ja millal mis toimub - mäluga on mul kehvasti.

Hilise kevade praegused õitsejad:

Puškiiniad, kes tulid kaasa ühe suurema ostuga kingitusena ja kes algul paistsid üsna ilmetud. Nüüdseks on nad aga juba paar nädalat kenad värsked püsinud ja meeldivad mulle üha enam.

Tänase teise selle kevade sooja päevaga on kõvasti hoogu juurde saanud kopsurohi - sort teadmata, aga see-eest kasvab teine juba kaheksa aastat keset tagaõuet ilma, et keegi talle kätt külge paneks.

Ja lisaks veel kannikesed, pisikesed kui imeteod, aga ometi suudavad ümbruse mitmekümne meetri ulatuses lõhnaga täita.

Eks muidugi on õitsejaid veel - sinililled, viimased kellukesed ja mõned veel. Noh, kõik need iga aia kevadised tegelased.