Minu aed laiub ümber 1927 aastal ehitatud kollase puumaja, mille me ostsime nüüdseks juba kümme aastat tagasi. Selle kümne aastaga on siin mõndagi muutunud, kolinud on peenrad ja teed, piirid ja vaated. Valmis pole midagi. Igal aastal tahaks midagi ümber teha, juurde rajada või harva ka ära koristada.
Esimestel aastatel tahtsin kõike korraga - lilli, põõsaid, puid ja jälle lilli. Ega saanud aru, et kui need kõik juba on, siis miks ikkagi ilus ei ole? Tänaseks olen pisut targem, olen ära õppinud, et õitest on palju olulisemaid asju - et taimed oleksid terved, kobedas pinnases, õigel taustal ja õige naabri kõrval. Kui ma veel selle ära õpin, millised on need õiged taustad ja naabrid, saab küllap aiast lõpuks ka aed.
Blogis hakkan ajama tavalist aiajuttu, heietama plaanide üle ja virisema siis, kui selleks tuju. Ühtlasi plaanin enda jaoks kirja panema lisandunud taimi ja millal mis toimub - mäluga on mul kehvasti.
Hilise kevade praegused õitsejad:
Puškiiniad, kes tulid kaasa ühe suurema ostuga kingitusena ja kes algul paistsid üsna ilmetud. Nüüdseks on nad aga juba paar nädalat kenad värsked püsinud ja meeldivad mulle üha enam.
Tänase teise selle kevade sooja päevaga on kõvasti hoogu juurde saanud kopsurohi - sort teadmata, aga see-eest kasvab teine juba kaheksa aastat keset tagaõuet ilma, et keegi talle kätt külge paneks.
Ja lisaks veel kannikesed, pisikesed kui imeteod, aga ometi suudavad ümbruse mitmekümne meetri ulatuses lõhnaga täita.
Eks muidugi on õitsejaid veel - sinililled, viimased kellukesed ja mõned veel. Noh, kõik need iga aia kevadised tegelased.
No comments:
Post a Comment